allikas:https://voicefromrussia.ch/eine-stimme-aus-der-ukraine-eine-mutter-blickt-auf-ihre-heimat/
Palusime ühel ukrainlannal kirjeldada oma vaatenurka inimlikust vaatenurgast Venemaa naabri ema ja kodanikuna. Kaasahaarav ja liigutav essee, mis vaatleb geopoliitika tagajärgi isiklikust vaatenurgast.
Peeter Hanseler
Sissejuhatavad sõnad Peter Hänseler`lt
Meie sõpruskonnas on palju ukrainlasi. Enamikul õhtusöökidel Moskvas sõprade ja tuttavatega on naine või mees pärit Ukrainast. Venemaal elab miljoneid ukrainlasi – väidetavalt kuni 12 miljonit inimest. Alates 2022. aastast on lisandunud miljoneid. Nad elavad rahulikult oma suure naabri juures. Venemaal peetakse neid vendadeks ja õdedeks, mitte välismaalasteks. Nad elavad oma kultuuri kõike, mis sellega kaasneb.
Järgmise essee autor on lähedane vestluskaaslane ja sõber. Ta ei ela enam Ukrainas essees avaldatud põhjustel. Tema töö ei ole seotud ajakirjanduse ega kirjastamisega, ta on haritud ja praegugi Ukrainas elavate poegade ema. Seetõttu on vaja kaitsta nende identiteeti. Saate lugeda oma kommentaare muutmata kujul. Raport, mis puudutab ja mõjutab teid oma autentsuses ja avatuses. Kaasaegne tunnistus, millele peavoolumeedias ruumi ei antaks. Tekst on kirjutatud vene keeles ja meie poolt tõlgitud.
Read ukrainlannast emalt
Sündisin ja kasvasin üles Ukrainas, väga ilusas ja sajanditevanuses Kiievis. Ka minu täiskasvanud pojad on sündinud ja kasvanud Kiievis ning on siiani Ukrainas. Nad pole saanud Ukrainast lahkuda üle kahe aasta.
Peter Hänseler kutsus mind jagama oma mõtteid kõigest, mida ma tunnen emana, kelle lapsed on alates 2022. aasta veebruarist oma riigi vangistuses, ilma võimaluse ja isegi õiguseta normaalsele elule ja vabadusele. Võtsin selle pakkumise tänulikult vastu.
Alustan seda lugu sellega, et 2019. aastal ootasime Zelenski võimuletulekut suurte ootustega. Mu pojad hääletasid tema poolt. Zelenski rääkis tollal vene keelt ja tema valimisprogramm keskendus rahule ja Donbassi sõja lõpetamisele. Tasapisi saime teada, et see oli vaid kampaanialubadus saada presidendiks. Täna me teame, milline pettus see kõik oli, pettus tervele riigile. Ukraina jaoks ei saa ette kujutada hullemat presidenti.
Kui see kõik 2022. aasta veebruaris algas, oli veel üks suur probleem see, et valdav enamus ukrainlasi uskus, et Ukraina pole midagi valesti teinud, et ta lihtsalt üritab leida teed Euroopasse ja NATO-sse ning seetõttu on tal täielik õigus oma konflikte lahendada. Donbassis oma kodanikega, lahendada jõuga. Nii mõjutas meid lääne propaganda.
Kuidas sai juhtuda, et nii suur hulk ukrainlasi sai niivõrd ajupestud, et isegi põhiinstinkt – inimelu enesesäilitamine – ei töötanud enam? Ja surmakultus Johnsoni loosungiga “Võitlus viimse ukrainlaseni!” Tänaseks on see maksnud sadu tuhandeid inimelusid ja sandistanud terve põlvkonna ukrainlasi.
See on esimene kord maailmas pärast Teist maailmasõda, kui sellise ulatusega riik on muudetud seadusandluse tasemel ja demokraatia kaitsmise sildi all tohutuks vanglaks. Kuidas ukrainlased sellesse põrgusse sattusid? Millal see vaimne saastumine alguse sai?
Esimene lask tehti tükk aega enne tänaseid sündmusi.
Nagu paljud ukrainlased, ei huvitanud ka mind varem poliitika eriti, lihtsalt ei olnud aega ega jaksu, sest elu Ukrainas on alati raske olnud. Tuli pingutada ja loota sai vaid enda jõule, mitte riigi abile. Täna kahetsen, et minevikus pöörasin vähe tähelepanu erinevate poliitikute, kuulsate ajakirjanike või kunstnike kummalistele surmadele, kes hoiatasid Ukrainat ohtliku geopoliitika eest. Täna tean, et nad olid tõelised patrioodid, kes tõeliselt armastasid oma riiki ja selle rahvast ning tahtsid oma riiki hoida. Tänaseks pole enam selliseid isiksusi, neid on süstemaatiliselt tapetud alates 1990. aastatest.
Toon mõned näited, mida kõik Ukrainas teavad, kuigi olen kindel, et neid oli palju rohkem.
1991. aastal kandideeris Vjatšeslav Tšernovol Ukraina presidendiks. Ta oli esimene poliitik, kes propageeris Ukraina riigi tõelist föderaalset struktuuri. 1999. aastal hukkus liiklusõnnetuses. Uurimine venis palju aastaid, sest oli palju viiteid sellele, et õnnetus ei olnud juhuslik.
Oles Buzina oli kuulus kirjanik, ajakirjanik ja poliitik, kes kaitses vene keelt ja kultuuri. Ta pooldas Ukraina ja Venemaa lähenemist ning lasti 2015. aastal päevavalges maha oma kodu sissepääsu juures Kiievis. Mõrva uurimine jäi viljatuks.
Ka 2015. aastal hukkus väga kummalistel asjaoludel õnnetuses tuntud ja populaarne laulja ja muusik Kuzma Skryabin (lavanimi; pärisnimi Andrey Kuzmenko). Ta kritiseeris Maidani ja võttis sõna selle vastu, et Ukraina jätkas sõda Donbassis.
«Maidanil oli plaanis meie kätega tuhka riisuda. Oligarhide ees seisnud Janukovõtšist tuli lahti saada. Pärast Maidani läks asi veelgi hullemaks – algas sõda,” ütles Andri Kuzmenko.
Peaaegu 30 aastat on Ukraina metoodiliselt kujundanud teatud narratiive, mis olid teatavasti geopoliitiline viitsütikuga pomm.
30 aastat! Mõelge sellele ajavahemikule. Nende loosungite all kasvas üles terve põlvkond. Pole ime, et kui ma 2022. aasta veebruaris neile oma mõtteid rääkisin, siis mu pojad lihtsalt lõpetasid minuga rääkimise, sest arvasid, et toetan agressorit. On ju väga mugav järgida narratiivi “Invasiooni alustas Putin.” Mul kulus palju aega, palju kannatlikkust ja palju vestlusi, enne kui mu pojad ise tervikpilti nägema hakkasid. Sellistel hetkedel kahetsesin väga, et me polnud varem poliitikast üldiselt palju rääkinud.
Nüüd pole Ukrainas enam ühtegi juhti, kes suudaks riigi katastroofist ja lagunemisest välja viia. Kas rahvas saab ilma juhita midagi teha? See on väga-väga raske ülesanne. Kuid inimesed hakkavad vastu võitlema. Iga päev süütavad nad sõjaväekontoritele (TZK) kuuluvaid sõidukeid, mis jahivad noori ukrainlasi rindele, ja üritavad isegi piiripostidest läbi murda. Terved külad löövad kokku, et poeg, abikaasa, vend ja isa politseist ja sõjaväest füüsiliselt eemale kiskuda.
Politsei ja sõjaväevõimud haaravad mehed otse tänaval kinni, blokeerivad pangakontod, katkestavad juurdepääsu arstiabile ning võtavad neilt õiguse tööle ja tööle. See vägivald hävitab kogu elanikkonna moraalse seisundi.
Täna – 2024. aasta augusti lõpus – saavad paljud ukrainlased toimuvast aru. Kuid nad ei suuda olukorda muuta. Lääne inimestel on võimatu mõista ukrainlaste psühholoogilist ja füüsilist survet, kuidas “suure lääne sõbra” poliitika on muutnud suurima riigi keset Euroopat tõeliseks koonduslaagriks, kus mehed peavad tapma. või tapetakse ise. Ja kui keegi isegi algatab arutelu diplomaatia, läbirääkimiste, kompromisside suunas, kutsutakse need inimesed, isegi vanemad inimesed, SBU julgeolekuteenistusse, hirmutatakse ja vangistatakse. Julgemaid võidakse peksta, sandistada, piinata, vägistada ja seejärel sundida neid kaamera ette kuulutama oma lojaalsust Zelenski režiimile ja Ukraina relvajõududele. Mis on sellel pistmist demokraatiaga? See on fašism selle sõna otseses tähenduses.
Kurski sündmustega on selge, et läbirääkimisi ei toimu. See on lõpp. Kõigil on aeg aru saada, et siin toimub suur tragöödia. Mitte ainult Ukrainale ja Venemaale, vaid ka Euroopale ja kogu maailmale. Metafooriliselt öeldes kujutage ette perekonda, kus üks vend on hulluks läinud ja nüüd peab teine vend ta tapma, et ülejäänud pere päästa.
Arvestades fakte, peaks kõigile selge olema, et tänane Ukraina ajab nagu vähk Euroopat ja maailma katastroofi poole. Kuid lääne ja eriti Briti valitsejad ei hooli sellest vähimalgi määral. Paljude aastate jooksul on nad nende käe all väga edukalt muutnud Ukraina selliseks, nagu ta praegu on.
Alates 2019. aastast, mil Zelenski võimule tuli, on mu pere käinud väga raskel teel. Kõik on muutunud. Tavaline elu on hävitatud. Ainus lootus, mis meil on jäänud, on see, et ühel päeval kohtume taas rahuliku taeva all.
Inimkonnatulevik 
